Avalike raamatukogude rajamise angloameerika ja mandri-Euroopa kontseptsiooni erinevus (19. sajand)

Õppeaines „Informatsiooninduse arengulugu“ analüüsisin Boriss Volodini teose „Maailma raamatukogude ajalugu“ alusel avalike raamatukogude rajamise angloameerika ja mandri-Euroopa kontseptsiooni erinevusi 19.sajandil.

19. sajandi alguses toimisid Suurbritannias üldkasutatavate raamatukogudena sageli mehaanikakoolide raamatukogud. Algselt olid need mõeldud tööliste kutsehariduse edendamiseks. Huvi raamatukogude vastu oli väga suur.

Laia lugejateringi teenindamise küsimuse lahendamise esimesel etapil võeti Suurbritannias 1845. aastal vastu Muuseumiseadus, mille kohaselt võis üle 10 000 elanikuga linnades rajada muuseume, millega samas hoones asunuks ka raamatukogu. 1855. aastal laienes seadus rohkem kui 5000 elanikuga asulatele.

Briti avalike raamatukogude eripäraks oli algusest peale nende suunatus keskklassile ja raamatukogu on selgelt arenenud keskklassi institutsioonina. Raamatukogud olid lugejatele tasuta, tegevust rahastati maksudest.

1848. aastal võttis Massachusettsi osariigi (Põhja-Ameerika) seadusandlik kogu vastu otsuse seada sisse maks avaliku raamatukogu rahastamiseks Bostonis. Ameerika avalik raamatukogu tegutseb asutamisest alates kindla kogukonna maksumaksja raha eest ja teenindab kohaliku eripäraga arvestades piirkonna elanikke. Nagu briti raamatukogu, nii on ka ameerika raamatukogu seotud keskklassiga.


Bostoni avalik raamatukogu, Boston Public Library.
Kasutatud Creative Commons BY-NC-ND 4.0 litsentsi alusel.

Ameerika avalik raamatukogu kujunes kooskõlas Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni kõige tähtsama põhimõttega – õigusega vabale ja avatud ideedevahetusele. Lisaks lähtuti põhimõttest, et lugejal peab olema valikuõigus ja raamatukogu ei tohi talle survet avaldada.

Ameerika raamatukogu oli algusest peale avatud kõikidel nädalapäevadel (v.a. pühapäev) 12 tundi. Raamatukogu võisid kasutada kõik inimesed alates kuueteistkümnendast eluaastast. Koju laenutati raamatuid kaheks nädalaks.


Bostoni avaliku raamatukogu lugemissaal, Boston Public Library.
Kasutatud Creative Commons BY-NC-ND 4.0 litsentsi alusel.

Mandri-Euroopa arengud olid angloameerika omadest mõnevõrra erinevad. Iga Euroopa maa järgis oma teed ning üldkasutataval raamatukogul oli igas riigis oma eripära, aga oli ka ühiseid jooni.


Bibliothèque nationale de France, Pariis.
Kasutatud Creative Commons BY 4.0 litsentsi alusel.

Mandri-Euroopa ja angloameerika suurimaks erinevuseks on nende võimalused ja rahastus. Rahvaraamatukogude asutamine ja areng, sh komplekteerimine sõltus eraalgatustest, seltside ja organisatsioonide võimalustest. Näiteks Saksamaal oli tekkinud korralik rahvaraamatukogude võrk, ent nende tegevust pärssis neile eraldatud väike raha. Rahastusest sõltus sageli ka raamatukogu lahtiolekuaeg, st kui ei olnud võimalik raamatukogu hoidjale väga suurt tasu maksta, siis oli raamatukogu avatud väiksemal arvul päevadel nädalas. Tihti koguti raamatukogudes laenutajatelt väikest raha ehk raamatukogud ei olnud tasuta.

Kui angloameerika raamatukogude lugejatel lasti teha oma valikud ise, siis täidavad mandri-Euroopa raamatukogud nn rahvapedagoogika funktsiooni, st on eeldus, et lugejat tuleb kasvatada, suunata ja harida (mõnes piirkonnas, nagu Eesti, ka rahvuslikkust kasvatada). See tähendab, et tehti soovituslikke nimekirju, n-ö näidiskatalooge.

Jakob Nielseni artikli „Mental Models” refereering

Kasutuslikkuse eksperdi Jakob Nielseni 2010. aastal avaldatud artiklit „Mental models“  (eesti keeles „Mõttemudelid“) sai refereeritud koos kaasüliõpilase Elerin Vilumetsaga aines “Sissejuhatus infoarhitektuuri”. Blogisse on jõudnud korrigeeritud ja lühendatud refereeringu versioon. Artikli originaalteksti saab lugeda siit.

Mis on mõttemudel?

Mõttemudel on inimese-arvuti interaktsiooni üks tähtsamatest mõistetest.
Mõttemudel on see, mida kasutaja süsteemist eeldab või mida ta usub selle endast kujutavat.

Oluline on märkida järgmist:

  • mõttemudelid baseeruvad usul, mitte faktidel, see tähendab toetumist sellele, mida inimene teab või usub teadvat veebisaidi kohta. kasutajad ehitavad oma mõttemudeli vastavalt ootustele süsteemi kohta ja kavandavad oma tegevusi vastavalt sellele. Veebisaidi disaineri või arendaja peamine eesmärk on muuta süsteemi kasutajaliidesega suhtlemine selliseks, et kasutajad kujundaks võimalikult täpseid (ja kasulikke) mõttemudeleid;
  • mõttemudelid on individuaalsed. See tähendab, et igal kasutajal tekib sama kasutajaliidese kohta oma mõttemudel. Üks kasutuslikkuse suuri dilemmasid ongi vahe disaineri ja kasutaja mõttemudelite vahel. Kasutaja mõttemudelid kujunevad mujalt saadud stiimulitest, mis tekivad näiteks teistest süsteemidest õppimisel.

Kasutaja veedab rohkem kellegi teise lehel aega kui sinu omal. Seega suur osa kasutaja mõttemudelitest on mõjutatud teistest veebisaitidest. Inimesed eeldavad, et veebisaidid toimivad sarnaselt (Jakob´s Law of Internet User Excperience). Jakon Nielsen tutvustab ideed lähemalt videos, mida saab vaadata siit.


Segatud mõttemudelid

Paljud kasutuslikkuse probleemid, mida uuringutes täheldame, on põhjustatud mõttemudelitest, mis segavad kokku süsteemi erinevad osad. Näiteks on sõna Google tavaliselt teiste otsingumootorite peamine päring ja Google´i sõnul on sõnad Yahoo ja Bing need, mida kõige rohkem otsitakse. Miks inimesed otsivad veebisaiti, kui nad juba teavad selle nime? Miks mitte lihtsalt URL-i väljale sisestada http://www.bing.com?

Põhjuseks on see, et paljud kasutajad ei ole kunagi loonud endale täpset mudelit selle kohta, kuidas nende ekraanil olevad otsingukastid töötavad. Nad sisestavad kasti selle, kuhu nad jõuda tahavad. Mida trükkida ja kuhu või kuidas täpselt otsingud funktsioneerivad, seda nad täpselt ei tea.
Et kasutajad ei suuda sarnastel otsingukastidel vahet teha, siis tuleks veebisaidil mitme otsinguvõimaluse pakkumist vältida. Kui veebisaidil või siseveebil on mitu otsingumootorit, siis kasutajad ei saa sageli nende erinevusest aru ning sisestavad oma päringu mis tahes kasti. Kui vastus jääb saamata, siis eeldavad nad, et veebisait ei sisaldagi infot.  Kasutajatel ja disaineritel väga erinevad mõttemudelid ning on vaja mõista kasutajate mudelit, et kujundada midagi, mis toimiks reaalses maailmas.

Kasutajad ei aja segamini üksnes otsinguvälju, paljud vähemteadlikud kasutajad ei tee vahet ka kõige üldisematel mõistetel:

  • operatsioonisüsteemi aknad vs brauseri aknad,
  • aken vs rakendus,
  • ikoonid vs rakendused,
  • brauseri käsud vs rakenduse käsud,
  • kohalik vs serveriinfo,
  • erinevad paroolid ja sisselogimisvõimalused.

Mõttemudeli inertsus ehk loidus

Kasutajate mõttemudeleid iseloomustab inertsus ehk passiivsus ja loidus: inimesed jäävad neile tuttavatesse asjadesse/süsteemidesse kinni, isegi kui need pole kasulikud. See on kindel argument, miks olla konservatiivne ja mitte sisse viia muutusi. Teisest küljest, mõnikord on tarvis teha uuendusi, kuid vaid neil juhtudel, kui uuendus on tunduvalt parem kui vana lahendus.

Veebis millegi uue tegemine tähendab tohutut väljakutset disaini osas. Kuidas selgitada uut kontseptsiooni nii, et kasutaja looks veebisaidist tõepärase mõttemudeli? On hämmastav, kuidas üks eksitus võib kasutajaid nii põhjalikult segada, et nad tõlgendavad süstemaatiliselt kõike sellel veebisaidil valesti. See on oluline argument, et kasutaja ootustest lähtumine on oluline.

Kuidas panna mõttemudel toimima?

Kasutajate mõttemudlite kontseptsiooni mõistmine aitab aru saada kasutuslikkuse probleemidest veebisaidi disainimisel. Kui inimesed teevad teie saidi kasutamisel vigu, on selle põhjuseks sageli vale mõttemudel. Isegi kui selles faasis ei ole võimalik kasutajaliidest muuta, siis saab kasutajale kasutajakogemuse varases staadiumis täpsemaid mõttemudeleid õpetada. Aga on alati ka võimalus enesele tunnistama, et kasutajad ei mõista teatud erisusi ning nende kasutamine lihtsalt lõpetada.

Kui mõttemudel ei toimi, siis on kaks võimalust:

  • viia süsteem vastavusse kasutajate mõttemudelitega. Infoarhitektuuri probleemida lahendamiseks soovitatakse järgmist: kui inimesed otsivad midagi valest kohast, siis viige otsitav sinna, kust seda otsitakse;
  • kasutajate mõttemudelite parandamine. Seda on võimalik teha selgitades asju paremini (instruktsioonid, juhendid, demod jne) ja muutes sildid (materjalide gruppide nimed) selgemaks, kasutajaliides läbipaistvamaks.

Inimese ja arvuti interaktsioon

17. novembril toimus kursuse „Õppimine kõrgkoolis“ raames viimane digitehnoloogiate instituuti tutvustav ingliskeelne külalisloeng. Seekordseks külaliseks oli Tallinna Ülikooli interaktsioonidisaini professor David Lamas.

Wikipedia andmetel kujutab inimese ja arvuti interaktsioon (IAI, inglise keeles HCI) endast uuringuid, planeerimist ja disaini inimeste (kasutajate) ja arvutite vahelises suhtluses. Seda peetakse arvutiteaduste, käitumisteaduste, disaini ja teiste erinevate teadusharude ristumiskohaks. Kuna IAI uurib inimest ja masinat koos, siis vajab selle uurimine oskusi nii arvuti- kui ka inimteadustes. Arvutiteadustes on vajalikud teadmised arvutigraafikast, operatsioonisüsteemidest, programmeerimiskeeltest ja arenduskeskkondadest. Inimteadustes on vajalikeks teadusharudeks suhtlemisteooria, graafilise ja tööstusliku disaini erialad, lingvistika, sotsiaalteadused ja kognitiivne psühholoogia. Projekteerimisoskuste ja disainimeetodite teadmine on samuti vajalikud.

Susanne Bødkeri hinnangul saab IAI/HCI arengut eristada kolme lainena.
Esimese laine märksõnad inglise keeles:
– rigid guidelines
– focus on the eronomics and human factors anthropometry, mainly quantitative
– interaction between a single person and a computer
– task-oriented experiments
– usability testing and experimental psychology

1988. aastal ilmus esimene kasutajakeskse disaini raamat, Donald Normani „The Design of Everyday Things“.  1995. aastal avaldab Jakob Nielsen oma kasutuslikkuse heuristika printsiibid. Õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendab heuristika mõiste „loogikavõtete ja metoodiliste juhiste kogumeid ja neid uurivat teadusharu“.

Teise laine märksõnad:
– “from human factors to human actors” (Bannon, 1986)
– focused on theory on work settings and interaction within communities of practice
– situated action, distributed cognition and activity theory as important sources of theoretical refection
– feld studies, more and more qualitative
– context based
– rigid guidelines, formal methods, and systematic testing exchanged for proactive methods such as participatory design workshops, prototyping and contextual inquiries

Kolmanda (mis kehtib tänapäeva kohta) laine märksõnad:
– expanding the reach to homes and larger environments
– wide technology application
– working on emotions and experiences
– users as active participants and not passive subjects
– importance of cultural diferences
– following a solid design process
– non-rational thinking supported (intuition, talent, etc.)
– design as a way to innovate
– phenomenology

Tallinna Ülikoolis on inimese ja arvuti interaktisooni võimalik õppida magistritasemel ja õppetöö toimub inglise keeles. Õppekava ühendab disaini, tehnoloogia ja kognitiivse psühholoogia, pakkudes välja arendusuuringutel põhineva lähenemise interaktiivsete tark- ja riistvarasüsteemide disainile, mille eesmärk on luua kasutajasõbralikke ja kasulikke tehnoloogiaid.

Tallinna Ülikooli koduleht ütleb, et õppekava eesmärgiks on valmistada ette spetsialiste, kes omavad vajalikke teadmisi ja oskusi, et disainida nutikaid tehnoloogiad. Õpilased saavad osaleda disaini, tehnoloogia ja kognitiivse psühholoogia multidistsiplinaarsetel kursustel ning saavad osa selle teadusala projektidest ja uuringutest.

Kasutatud allikad:

https://dti6001.files.wordpress.com/2017/11/david_lamas_hci.pdf
https://et.wikipedia.org/wiki/Inimese_ja_arvuti_vaheline_suhtlus
http://www.eki.ee/dict/qs/
http://www.tlu.ee/et/opingud/oppimisvoimalused/magistriope/Inimese-ja-arvuti-interaktsioon

Mida kujutab endast infoteadus?

3. novembril tutvustas infoteaduse professor Sirje Virkus Digitehnoloogiate Instituudi infoteaduse akadeemilist suunda.

Tallinna Ülikoolis (kuni 30.01.1992 E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, 1993–2005 Tallinna Pedagoogikaülikool) on raamatukoguhoidja ja infospetsialisti koolitus toimunud alates 1965. aastast.

Miks õppida infoteadust?

Vastuse leiab Tallinna Ülikooli veebist:

Kiiresti arenev infoühiskond vajab asjatundjaid, kes valdavad teabe süstematiseerimis-, analüüsi- ning otsingumeetodeid, oskavad luua ja hallata andmebaase, määratleda infovajadusi ja nõustada inimesi virtuaalses infokeskkonnas orienteerumisel.

Mis on infoteadus ja kuidas on see kujunenud?

Wikipedia järgi tegeleb infoteadus informatsiooni kogumise, talletamise ja otsingu probleemidega. Infoteadust aetakse sageli segi informaatikaga, kuid tegelikult on tegemist laia interdistsiplinaarse valdkonnaga, mis hõlmab lisaks informaatikale veel arhiivindust, tunnetusteadust, majandust, kommunikatsiooni, õigust, raamatukoguteadust, museoloogiat, matemaatika, filosoofiat ja sotsiaalteadusi.

Äsja ilmunud S. Virkus et al (2017) kõrgkooliõpikust “Infoteadused teoorias ja praktikas” avab mõistet ja teadusala kujunemist järgnevalt: “Infoteadus on noor teadusala, mis kerkis esile pärast II maailmasõda koos mitme uue valdkonnaga ja mille üheks näiteks on arvutiteadus. Teaduse ja tehnika areng 20. sajandi alguses tõi kaasa teaduspublikatsioonide arvu kiire kasvu ehk infoplahvatuse, mis kutsus omakorda esile vajaduse teadusinformatsiooni kogumise, töötlemise ja edastamise problemaatikaga tegelevate spetsialistide järele.

Nüüdseks on infoteadusest kujunenud oluline professionaalse tegevuse, õppe- ja uurimisvaldkond, millel on tihedad seosed paljude teadusharudega. Seetõttu tavatsetakse rääkida infoteadusest kui mitmetahulisest ja interdistsiplinaarsest teadusest.”

Mõisteid infoteadus (information science) ja infoteadlane (information scientist) hakati esmakordselt kasutama Ühendkuningriigis möödunud sajandi keskel. Terminit infoteadlane hakati kasutama tähistamaks spetsialiste, kes aitasid teisi teadlasi info hankimisel.

Infoteaduse tekke kohta on erinevaid käsitlusi. Osa uurijaid seostab infoteadust raamatukogude, raamatukogunduse ja bibliograafiaga. Selle käsitluse toetajate kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba Sumeri riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes.  Uurijad, kes rõhutavad infoteaduse ja bibliograafia tihedat seost, näevad kaasaegse infoteaduse varaseid teoreetilisi juuri Euroopa 19. sajandi dokumentatsiooni (European Documentation) traditisoonis. Nad viitavad Paul Otlet`le ja Henri La Fontaine`le, kes rajasid Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi (1895), keda nähakse ka kui kaasaegse infoteaduse loojaid.

Infoteaduse arengule ja levikule aitas kaasa infoteadlaste Instituudi (Institute of Information Scientists) loomine Ühendkuningriigis 1958. aastal. Instituuti kuulusid erinevate teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks sai teadusliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid uurimis- ja arendusasutustes ning tööstuses. Instituuti kuuluvad teadlased nimetasid end infoteadlasteks.

Tallinna Ülikooli infoteaduse õpetamisel lähtutakse Tampere Ülikooli infoteaduse professor Kalervo Järvelini (1995) sõnastatud infoteaduse definitsioonist:

Infoteadus on teadus informatsiooni, eelkõige salvestatud informatsiooni, edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärgiks on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimise viisidest ja inforessursside korraldusest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiire kättesaamise.

Millised on infoteaduse põhiküsimused ja peamised uurimisvaldkonnad?

Ameerika infoteadlane Marcia J. Bates (1999) on sõnastanud infoteaduse põhiküsimused:
1) füüsiline küsimus: millised on salvestatud infouniversumi iseloomulikud jooned ja seadused?
2) sotsiaalne küsimus: kuida on inimesed seotud informatsiooniga, kuidas nad informatsiooni hangivad ja kasutavad?
3) disaini küsimus: kuidas oleks juurdepääs salvestatud informatsioonile kõige kiirem ja efektiivsem?

Peter Ingwersen (2009) võtab infoteaduse põhivaldkonnad kokku järgnevalt:
1) informatsioon inimestevahelises, kognitiivsetes kommunikatsioonisüsteemides
2) soovitud informatsiooni idee
3) informatsiooni ja infoedastamise efektiivsus
4) informatsiooni ja tema looja vahelised seosed
5) informatsiooni ja kasutaja vahelised seosed

Tom Wilson (2001) on soovitanud vaadelda infoteadust kui nelja komponendi koostoimet:
1) infosisu,
2) infosüsteemid,
3) inimesed,
4) organisatsioonid.

Kuidas on infoteadus seotud teiste teadusvaldkondadega?

Nagu juba eelpool mainitud, siis on infoteadus interdistsiplinaarne teadus ja ta on seotud paljude teadusvaldkondade ja -distsipliinidega. Kõige enam leiab kirjanduses viitamist infoteaduse seos:
1) loodusteadustega (nt Bush, Price)
2) matemaatika ja statistikaga (nt Zipf, Lotka)
3) informatsiooniteooriaga (nt Shannon, Wiener)
4) süsteemiteooriaga (nt von Bertalanfy, Miller)
5) tehisintellekti ja ekspertsüsteemidega (nt Simon, Feigenbaum).

Paljud uurijad leiavad, et infoteadus on sotsiaalteadus, sest see on keskendunud informatsiooniga seonduvate probleemide uurimisele inimestevahelises kommunikatsioonis. Ka Tallinna Ülikooli infoteaduste akadeemilise suuna õppejõud leiavad, et infoteadusel on käesoleval ajal suurim ühisosa sotsiaalteadustega ja seda järgnevatel põhjustel:
1) infoteaduste alaseid tuumikväljaandeid kajastab Social Science Citation Index
2) infoteadused kasutavad valdavalt sotsiaalteadustes rakendatavaid uurimismeetodeid ja teooriad
3) infoteaduse eriala tunnustatud uurijad käsitlevad infoteadusi sotsiaalteadustena
4) tähelepanuväärne osa infoteaduse õppekavasid on tugevalt sotsiaalteadusliku suunitlusega

Kasutatud allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Infoteadus 
http://www.tlu.ee/et/Digitehnoloogiate-instituut/Infoteadus-mag
https://dti6001.files.wordpress.com/2017/11/sirje_virkus_-_infoteadused.pdf
Virkus et al. (2017). Infoteadused teoorias ja praktikas:
Kõrgkooliõpik. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Kas tiiger hüppab veel? (Loeng, kus oleks tahtnud kohal olla)

13. oktoobriks planeeritud haridustehnoloogia suunda tutvustav loeng tõsteti ette teatamata nädala võrra ette poole, loeng toimus 6. oktoobril. Mul on väga kahju, sest töö kõrvalt koolis käies hoian väga täpselt järge oluliste teemade puhul. Loengus osalemine ei olnud vajalik üksnes n-ö linnukese kirja saamiseks, aga selle taga oli ka siiras huvi valdkonna vastu. Loengupäeviku sissekande aluseks on seega vaid napid Mart Laanpere loenguslaidid ja mõningad teemakohased viited, mille nimekirja leiab sissekande allosast.

Mis on haridustehnoloogia? Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere on välja toonud järgmised definitsioonid:

  • Haridustehnoloogia on õppimise tõhustamiseks loodud süsteemide, meetodite ja vahendite arendamine, rakendamine ja hindamine. (NCET, 1969)
  • Haridusteholoogia on pedagoogilise uurimis- ja arendustegevuse valdkond, mille aluseks on õppimise, õpetamise ja tehnoloogia vaheliste seoste ning uute õpikeskkondade terviklik käsitlemine. Haridustehnoloogia keskendub koolitus- ja õpisüsteemide, neid teostavate tegevuste, kontseptsioonide ja tehniliste vahendite uurimisele ja arendamisele. (Nieminen & Pohjonen, 1994)
  • Misiganes haridustasemel, vormis ja viisil: formaalne ja informaalne haridus; koolis, kodus ja töökohal, toas ja õues…

Haridustehnoloogia keskus moodustati 1996. aastal Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnas, haridustehnoloogia alase uurimis-, arendus- ja koolitustegevuse koordineerimiseks nii teaduskonna sees kui ka ülikooli tasandil. Keskus loodi justnimelt kasvatusteaduste teaduskonna juurde, et rõhutada uudse liitsõna „haridustehnoloogia“ esimese poole (haridus-) primaarsust teise (-tehnoloogia) suhtes. 2006. aastal toodi Haridustehnoloogia keskus üle Informaatika osakonna (tänase digitehnoloogiate instituudi) alla hing keskuse tegevuses hakati suuremat rõhku panema teadus- ja arendustegevusele.

Kui rääkida Eesti haridustehnoloogia arengust, siis ei saa üle ega ümber Tiigrihüppe projektist. Tegemist oli 1996. aastal Toomas Hendrik Ilvese (siis Eesti saadik USA-s) ja Jaak Aaviksoo (siis haridusminister) poolt algatatud Eesti riikliku projektiga, mille raames suunati suured investeeringud arvutusvõimsuse suurendamisele ja andmesideühenduste arendamisele, rõhuga hariduse infrastruktuuri parandamisel. Ametliku käigu andis projektile Eesti president Lennart Meri , kes Tiigrihüppe aastapäeval 21. veebruaril 1997 Kadriorus lausus sellised sõnad: „Oleme teabeajastu täisliikmed, mitte enam külalised. Aasta eest kasutasin teiega suhtlemiseks televisiooni. Täna, nagu lubasin, kasutan Internetti. Seitsmesaja aasta eest oli kirjaoskus Eestis haruldus. Möödunud sajandil oskas iga külalaps Eestis lugeda. Sajandi algul teostasid eestlased enesemääratlusõigluse ja rajasid oma riigi. Eesti Vabariigi seismekümne üheksandal eluaastal kuulutasin välja Tiigrihüppe. Ja täna, aasta hiljem, me võtame hoogu ja hüppame. Idee on sünnitanud organisatsiooni ja esimese reaalse projekti.“

Kas tiiger hüppab veel? Tiigrihüppe hiilgeajad jäävad 15 aasta taha. Alates 1. maist 2013 asub Tiigrihüppe Sihtasutus Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) digihariduse innovatsioonikeskuse all.

HITSA eesmärgiks on:

  • kaasaegsete tehnoloogiate, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT), rakendamise kaudu aidata kaasa hariduse ning teadus- ja arendustegevuse kvaliteedi ning tulemuslikkuse tõusule;
  • toetada IKT alase hariduse edendamist kõikidel haridustasemetel;
  • tagada riiki katvate e-teadusinfrastruktuuride ja -teenuste toimimine ja areng kooskõlas tehnoloogia üldise arenguga.
    Eesti IKT-eduloost võib välja tuua järgmised tähelepanekud:
  • täna kasutab 99,3% Eesti õpilastest arvutit (PISA); Eesti õpilaste juurdepääs arvutitele ja internetile on hea – 6. koht maailmas.
  • Erandlikuks võib lugeda seda, et õpilaste juurdepääs internetil ei sõltu pere majanduslikust olukorrast (PISA)
  • Eesti koolid torkasid Globe (ülemaailmne alg-, põhi- ja keskkooli õpilastele mõeldud uurimuslikku õpet ja praktilisi tegevusi pakkuv keskkonnasuunitlusega haridus- ja teadusprogramm, mille algatas 1994. aastal USA asepresident Al Gore ja mis käivitati „Maa päeva“ ürituste raames) ja eTwinnging programmides (Euroopa koolide virtuaalne kogukond, mis on töökeskkonnaks koolitöötajatele (õpetajatele, õppealajuhatajatele, raamatukogutöötajatele jne), kes töötavad Euroopa eri riikides, et selle abil suhelda, koostööd teha ja projekte luua) silma suure aktiivsusega

Siia kõrvale võib tuua aga ka tugevat IKT ja kooli suunalist kriitikat:

  • Okasroosikese hüpotees: eestiaegne matemaatika-õpetaja saaks tänases koolis töötada ilma suurema ettevalmistuseta
  • Eesti õpetajate arvutikasutus on alla Euroopa Liidu keskmise
  • Arvutid on pagendatud arvutiklassi või õpetajalauale, sülearvuteid koolis ei näe
  • Süsteemselt rakendavad e-õpet vaid üksikud entusiastidest õpetajad (v.a eKool), õpilase jaoks on arvuti enamjaolt mänguasi
  • IKT on põhjalikult muutnud vaid kooli haldust ja sise/väliskommunikatsiooni, aga mitte põhiprotsesse.

Väga huvitav loeng, suur soov oleks olnud kuulajana kohal olla.

Kasutatud allikad:
https://dti6001.wordpress.com/2017/10/06/haridustehnoloogia-akadeemilise-suuna-loeng/
https://www.tlu.ee/et/Haridustehnoloogia-keskus
https://et.wikipedia.org/wiki/Tiigrih%C3%BCpe
https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4118
https://www.innovatsioonikeskus.ee/et/uudised/tiigrihuppe-sihtastus-tootab-1-maist-hitsa-struktuuriuksusena
http://hitsa.ee/sihtasutusest/visioon
https://globe.ee/avaleht/
https://www.etwinning.net/et/pub/index.htm

 

Matemaatikast ja selle seotusest meid ümbritsevate tehnoloogiatega

Professor Andi Kivinukk esitas 29.09 toimunud loengus küsimuse, mis on matemaatika, rõhutades seejures kohe, et matemaatika ei ole kindlasti ülesannete lahendamine, sest siis muutuks kõik hoopis oluliselt keerulisemaks. Pigem on tegemist struktuuride loomisega või hoopis keelega, mis aitab maailma lahti seletada. A. Kivinukk mõtiskles, et kui üldse loodetakse teiste tsivilisatsioonidega ühendust saada, siis võiks ühiseks keeleks olla matemaatika – see on tõenäolisem kui suhelda eesti või inglise keeles. Tegelikkuses matemaatika ühtne definitsioon aga puudub.

Lisaks loengus kuuldule leidsin internetist mõningaid matemaatika lahti mõtestamise võimalusi. Wikipedia ütleb, et „matemaatika“ sõna algallikas on vanakreeka väljend, mille ligikaudne tähendus on „õppimise kunst“ ning seletab seda kui teadusharu, mis on välja kujunenud geomeetriliste kujundite uurimisest ja arvudega arvutamisest.

„Matemaatika õhtuõpik“ vastab küsimusele aga oluliselt filosoofilisemalt: „matemaatika on tore kombinatsioon rangusest ja vabadusest. On küll üheselt öeldud, mida ühe või teise objekti all mõeldakse, ning on antud ranged reeglid nendega mängimiseks, kuid samas võib neidsamu objektide tähendusi ning reegleid alati väänata. Seda on eriti paslik teha siis, kui see toob kaasa rohkem seoseid, rohkem lihtsust, rohkem ilu ja rohkem mõistmist.

Siiski võib lugejat kummitama jääda õigustatud küsimus: kas oleme ikka vastanud, mis on matemaatika? Ei ole.

Nagu on raske öelda, mis ikkagi on õnn või mis tarkus, on raske ka öelda, mis on matemaatika. Tegemist on lihtsalt nii mitmetahulise ja laia mõistega. Naljakal kombel iseloomustab matemaatikat ennast veel just see, et ta ise tegeleb objektidega, mille korral saab küsimusele „mis?” väga täpselt vastata.“

Defineeritagu matemaatikat kuidas tahes, üks on selge, et matemaatika on olnud tähtsal kohal meid ümbritseva tehnoloogia arengus. On üsna keeruline ette kujutada elu ilma digifotograafia, .mp3 jms helisalvestusformaatide ja GPS-ita.

Ilma ennustamine oli veel 15-20 aastat tagasi üsna keeruline. Tänapäeval tehakse arvutusi võimsate arvutite ja spetsiaalselt loodud programmide abil, millesse sisestatakse vajalikud kogutud andmed. Seejärel arvutab programm välja atmosfääriseisundi (ilma) ehk meid huvitavad suurused (sh. nt. temperatuuri, tuulte suunad) järgmisel tulevikus oleval ajahetkel. Saadud ilmapilti töötleb ja seletab inimeste jaoks lahti meteoroloog ehk ilmatark. Meteoroloogi ennustus edastatakse massimeediavahendite (raadio, TV, ajalehed) kaudu inimesteni.

Reaalprojekteerimine ehk CAD (Computer Aided Design) muutis oluliselt autotööstust aga ka muid tootearenduse valdkondi. CAD kirjeldab auto kuju ja see esitatakse kohe arvutiekraanil matemaatiliste funktsioonidena.

Me ei kujuta meditsiini ette kompuutertomograafiata. Wikipedia kirjutab, et 1960ndate lõpus arendasid Ameerika füüsik Alan Cormack ja Inglise elektriinsener Godfrey Hounsfield välja tehnoloogia, mille abil on võimalik teha kolmemõõtmelisi kujutusi inimese kehaosadest, kombineerides erinevaid röntgeni ristlõikeid. Kompuutertomograafi leiutamist peeti niivõrd oluliseks sündmuseks, et 1979 Nobeli meditsiinipreemia anti just neile kahele teadlasele.

Lõpetuseks üks tsitaat matemaatik Juhan Arult tema 8. mail 2014 Sirbis ilmunud arvamusloost „Kas matemaatika on valmis?“: „matemaatika ei ole valmis, ei saagi vist valmis. Ta areneb pidevalt ja mitte sugugi sirgjoont mööda, ta areneb koos maailmaga. Otsimine ja avastamine mängib matemaatikas olulist rolli ning isegi koolimatemaatika mõisted on paindlikumad, kui esialgu paistab. Mulle tundub, et matemaatikaga võiks igaühel tekkida palju soojem ja isiklikum suhe kohe, kui prooviksime matemaatika õppimise asemel ka matemaatikat ehitada, olla ise matemaatika skulptorid ja arhitektid.“

Kasutatud allikad:
https://dti6001.files.wordpress.com/2017/09/andi_kivinukk_-_matemaatika.pdf 

https://et.wikipedia.org/wiki/Matemaatika

http://6htu6pik.ut.ee/wp-content/uploads/2014/03/Ohtuopik.pdf

http://meteo.physic.ut.ee/kkfi/index_files/huvilisele/ilmaennustus/ilmaennustus.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Raalprojekteerimine

https://et.wikipedia.org/wiki/Kompuutertomograaf

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-matemaatika-on-valmis/

Tähelepanekuid Peeter Normaku rakendusinformaatika akadeemilist suunda tutvustavast loengust

Informaatika (seal hulgas rakendusinformaatika) mõiste defineerimisega seonduvast probleemistikust tähelepanuväärsemaks pidasin Peeter Normaku loengus hoopis Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate Instituudi edulugusid. Need ilmestavad eredalt asjaolu, et ülikoolil IT-õppel on väga eeskujulik renomee ning instituudi töös keskendutakse eelkõige praktilisele väärtusele. Järgnevalt toon välja mõned tähelepanekud.

Tallinna Ülikool on Rakveres asuva Targa Maja Kompetensikeskuse üks asutajatest. Keskuse teemafookuseks on targa maja/intelligentse hoone tehnoloogiad, mille abil on võimalik tõhustada kodu- ja kontoriseadmete, hoone tehnosüsteemide ning hoone kui terviku haldamist. Tallinna Ülikoolis on Targa Maja alal tehtud mitmeid üliõpilastöid, mis on puudutanud näiteks Targa Maja käsipuude LED-valguse juhtimist vastavalt kriteeriumitele, põrandavalgustuse juhtimist, aga ka kuumavee bolieri juhtimist vastavalt temperatuuridele boileris ning elektrihinnale. Tark Maja on seega tehniline süsteem, mis tähendab, et see käsitleb üldjuhul vaid seadmete juhtimist ja ei seosta neid inimesega. Näiteks ei saa me hetkel teada, millises ruumis asub momendil inimene X  või mis saab majas probleemi sattunud inimesest (nt infarkti korral). Tulevikus arusaam muutub ning tarka maja asutakse käsitlema kui sotsiotehnilist süsteemi, mis hõlmab nii tehnilisi süsteeme kui ka inimesi ning nendevahelisi interaktsioone.

Hea meel on tõdeda, et Tallinna Ülikool mängib olulist rolli IT-õppekavade rahvusvahelises arenduses, mis ilmestab perfektselt Peeter Normaki loengus toodud väidet, et IT on rahvusvaheline ja ei eksiteeri rahvuslikku IT-d. Hetkel osaleb Tallinna Ülikool Serbia ülikoolides interdisiplinaarsete IT-õppekavade väljatöötamisel, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kõrghariduslike õppekavade hindamisel Kosovos, Leedus, Soomes ja Venemaal. Vähem tähtsaks ei saa pidada Tallinna Ülikooli ja Kabuli Ülikooli koostööd Kabuli Ülikooli IT-õppekavade kaasajastamisel, kolme uue magistriõppekava loomisel ning doktorikraadiga akadeemiliste töötajate koolitamisel Tallinna Ülikoolis. Praegu on Tallinna Ülikooli doktroriõppes Kabuli Ülikooli üliõpilased, kes kraadi omandades suunduvad Kabuli Ülikooli, et seal magistriprogrammi edasi arendada ja õpetada, võttes seega teatepulga üle Eesti õppejõududelt, kes Kabulis rotatsiooni alusel õpetamas käivad.

Muljetavaldav on fakt, et Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppekavade rahvusvahelisel hindamisel, milles osalesid Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool, toodi Tallinna Ülikooli IKT õppekava puhul välja lausa kuus tugevust (Tartu Ülikoolil vastavalt viis ja Tallinna Tehnikaülikoolil kaks) ning kõige vähem parendusvaldkondi ja soovitusi, neid oli kokku kaheksa (Tartu Ülikooli vastavalt 11 ja Tallinna Tehnikaülikoolil koguni 15). Komisjon tõi õppekavagrupi tasandil välja kuus tugevust, millest esitan siin esmakursuslase jaoks võib-olla kolm kõige olulisemat tugevust ja nendeks on:

  • Õpikeskkonna ja õppejõudude üldine tase on kõrge. Üliõpilastel on head juurdepääs infotehnoloogilistele vahendistele ning õpperuumid, -seadmed ja raamatukogu on heal tasemel.
  • Nii üliõpilased kui instituudi töötajad on hästi motiveeritud. Üliõpilased on oma õpingutega rahul ning leiavad, et ülikool kohaldub hästi nende vajadustele.
  • Potentsiaalsed tööandjad on rahul üliõpilaste teadmiste ja ettevalmistusega ning lõpetajate väljavaated tööturul on väga head. Vajadus õppekavade käigus omandatud erialaste pädevustega töötajate järele on selgelt väga suur.

Rõõm on õppida nii silmapaistvate saavutustega ja tulevikku vaatavas instituudis!

Kasutatud allikad:
https://dti6001.wordpress.com/2017/09/18/loenguslaidid-rakendusinformaatika-akadeemilise-suuna-kohta

http://www.rakveretarkmaja.ee/

https://koolielu.ee/info/readnews/352270/tlu-veab-afganistani-kabuli-ulikooli-it-valdkonna-arendamist

http://www.cs.tlu.ee/instituut/dokumendid/TLU-self-Evaluation-Informatics-2013-submission.pdf

http://ekka.archimedes.ee/wp-content/uploads/TLU_IT_Assessment_Report.pdf